Hoolduskava

Harilik aaloe  

Muld

Sarnaselt kaktustele kasvavad ka aaloed looduslikult just kõrbelistel, kuiva kliimaga aladel. Seepärast soovitataksegi nad kaktusemulda istutada.

Kui see pole mingil põhjusel võimalik, võib kasutada ka mõnd teist tüüpi õhulist mulda (näiteks liivaga segatud istutusmulda). Mullasegusse võib lisada ka jämedamat liiva või graniidisõelmeid.

Istutamine ja paljundamine

Aaloed ei vaja kasvamiseks palju ruumi ja kasvupott võiks olla pigem väiksemapoolne. Kui taim on vanast lillepotist välja kasvanud, võib selle alati väiksemaks teha ning eemaldatud osa eraldi potti istutada. Ümber tuleks taim istutada iga paari aasta tagant veidi suuremasse potti. Poti põhja panna paari sentimeetri paksune drenaaž. 

Paljundada saab jagunemise teel. Puis-aaloed saab paljundada maist juunini ka varte ära lõikamise teel (nt 10 cm) pannes need kaktusemulda juurduma. 

 
Päikesepaiste

Aaloele meeldib otsene päikesevalgus. Kui aaloe seisab pigem õues, tuleks see paigutada sellise koha peale, kus kõige kuumemal ajal on piisavalt varju, aga muul ajal küllaldaselt päikesepaistet. Jahedamate ilmade ja öödega tuleks aaloe siiski siseruumidesse tõsta. Liigse päikesevalguse käes tõmbuvad lehed punaseks. Vähese valguse tõttu võivad lehed jällegi kollakaks muutuda. Toas olevad aaloed võib panna aknalauale päikese kätte.

Ettevaatust kastmisega

Aaloed tuleb kasta vaid paar korda kuus. See taim koosneb niigi umbes 95 protsendi ulatuses veest ega vaja enamasti täiendavat veevaru. Üldjuhul soovitatakse aaloe kastmiseks kasutada 240-500 ml vett iga kahe kuni nelja nädala tagant.

Potis olev muld peab enne kastmisvajaduse tekkimist täiesti läbi kuivama. Jahedamatel talvekuudel tuleb aaloed veelgi harvem kasta, sest taim kipub mädanema minema. Mädanema läinud taimelt võib ära võtta tütartaimed ja tipmised osad, et need päästa. Mitte jätta vett taime lehtede süvikutesse. Talvel võib kasutada lume sulamisvett ja suvel vihmavett. Lehtede õhenemine on märk kuivusest.

Väetamine

Tugeva kasvu kindlustamiseks tuleks aaloed väetada igal kevadel. Seejuures võiks eelistada fosfaadirikast väetist.

Kahjurid ja haigused

Aaloed üldiselt kahjurid ei ohusta. Siiski võib mõningatel juhtudel tulla neile lehetäid, kilptäid, kedriklestad ja  villtäid. 

Kedriklest rikub taime välimust sinna (eelkõige lehe alumisele poolele) peent võrku punudes. Tuvastamisel on abiks luup, millega võib näha tillukesi kaheksajalgseid pahalasi. Kedriklesta tõrjeks: taimelehtede alumise pinna korduv pritsimine NeemAzal-T/S-ga (40-50ml/10l), Nekoga, küüslauguleotisega (toimivad vaid kahjustuse algfaasis). Küüslauguleotisele lisada paremaks kleepumiseks pastat RS või majapidamisseepi (20-30g/10l). Kedriklesta suure arvukuse korral pritsi taimi Mavrik 2F-ga, Kestac 50-ga või Fastac 50-ga (väikesel pinnal kasuta Raid House Gardeni ja Schultz Insect Spray valmislahust).   

Kilpäi tunneb ära tema kaitsva ja kõva moodustise - kilbi järgi, mis on pruunikat värvi ja lehepinnast veidi kõrgemal.Kilptäide tõrjeks: Pritsi taimi NeemAzal-T/S-ga (30-50ml/10l). Tõrje on mõjusam noorte isendite rändamise ajal.

Villtäi on oma villatupsu sees peidus ja kontaktmürgid talle peaaegu ligi ei pääsegi. Villtäist annavad tunnistust viltjad tupsud varrel. Kui kahjureid on vähe, on võimalik villatupsud koos nendega pintsettide abil ära nokkida ning kui piirituses niisutatud vatitikuga kahjustuskohad üle käia, on lootust kahjuritest vabaneda. Taime tuleb puhastada piiritusse torgatud vati, pintsli või vana hambaharjaga ning see protseduur ette võtta nädalaste vahedega umbes kolm korda. Nende massilise esinemise korral on aga tavaliselt kõige mõistlikum taim koos nendega hävitada.

Lehetäid on küll suured, rohelised ja paisavad silma, kuid nende kahjustuse tulemusena on noored lehed kummaliselt kähardunud, samuti võib leida kleepuvat eritist taimedelt ja aknalaualt. Lehetäide vastu aitab roheline seep.

Muu

Puisaaloe ja tõeline aaloe on tuntud kui ravimtaimed. Hariliku aaloe lehemahla kasutatakse mitmesugustes jookides, jogurtites, kosmeetikas ja meditsiinis. Hariliku aaloe mahla omadused toovad leevendust akne, põletuse, päikesepõletuse, haavade ja putukahammustuse korral. Seespidiselt kasutatakse lehtedest pressitud aaloemahla ka lahtistina ja maohaiguste puhul. Ära lõigatud leht (ei soovitata võtta alla 15 cm lehti) säilib külmkapis nädalaid säilitades samas oma raviomadused. 

Jõulutäht

Temperatuur ja niiskus

Jõulutähte on soovitav kasvatada niiskes kasvukeskkonnas (üle 50%). Õitsemise perioodil tuleb hoida toasoojas, 18-21 kraadi. Õitsemise lõppemisest kuni maini tuleb üle viia mõnevõrra jahedamasse ruumi, kuid mitte alla 15-16 kraadisesse. Suvel võib taime viia õue.

Hoida eemale tuuletõmbusest, vastasel korral hakkab lehti langetama. Kuna taim on külmale tundlik, siis tuleks külmal ajal transportimisel mähkida ta sooja riide sisse. Viimane on tihti põhjuseks, miks koju tuues hakkab taim lehti langetama.

Valgus

Septembrist alates vajab hästi valgustatud ruumi. Hästi valgustatud ruum on selline, kus inimesel on võimalik lugeda. Suveperioodil tuleb taime hoida poolvarjulises kohas. Perioodil september kuni oktoober vajab õitsema hakkamiseks minimaalselt kuni 12 tundi ööaega, soovitavalt õhtul kella 7-st kuni hommikul 8-ni. Hea on kasutada kattevarju (nt must kilekott), kuna pimedal ajal ei tohi taim olla isegi elektrivalguse või küünla läheduses, st ta vajab täielikku pimedust. Ööde pikendamise ajal tuleb jätkata regulaarselt kastmist ja väetamist.

Kastmine

Mulda hoida potis ühtlaselt niiskena (mitte läbimärjana), soovitavalt kasta 2-3 korda nädalas. Võib panna suurema dekoratiivse poti sisse, kuhu ümberringi lisada liiv, mida märjana hoida; taime ennast tuleks sel juhul kasta sedavõrd mõõdukamalt. Kastmisel kasutada toasooja vett ja jälgida, et mullapall ei kuivaks läbi. Lehti ei ole soovitav piserdada. Peale õitsemist tuleks maikuuni kastmist vähendada.

Väetamine

Kasvuperioodil (märtsist septembrini) väetada iga 2 nädala tagant või kord kuus õitsvatele lilledele mõeldud vedelväetisega. Soovitav on väetada üle 2 nädala vaheldumisi 0,1-protsendilise kompleksväetise ja orgaanilise väetise seguga. Väetamine lõpetatakse sügisel.

Õitsemine

Õite värvus on erinev: punane on levinuim, kuid on ka valged, kollased, roosad jne. Huvitavad on nn täidisõielised sordid.

Jõulutäht õitseb novembris-detsembris. Taime õitsema saamiseks tuleb rangelt jälgida ööaja pikendamist ja kasta teda regulaarselt. Augustis-septembris peab taime katma valgust mitte läbilaskva musta kilega, et tekitada ööaeg (8-10 nädala jooksul). Üldiselt tuleb palju vaeva näha taime õitsema saamiseks ning kodustes tingimustes ei õnnestu see üldjuhul rohkem kui üks kord aastas ühe kuu vältel.

Ümberistutamine

Peale õitsemist ja lehtede varisemist istutada maikuus natuke suuremasse potti toitainerikkasse mulda. Mullaks sobib lehemulla, kompostmulla, freesturba ja liiva segu (2:2:2:1). Varred võib tagasi lõigata 15 cm kõrguselt. Peale õitsemist võib kärpida julgelt, piisav on 3-4 lehte oksa kohta. Selliselt lõigates muutub taim tihedaks põõsaks, samas suurema põõsa saamiseks piisab, kui võrsetippusid kärpida. Kärpimist võib jätkata kuni juulikuuni. Pärast 15. augustit ei tohi tagasilõikust enam teha.

Paljundamine

Tugevatele võrsetele, mis ei ole õievarsi moodustanud, võib teha lüli kohale lõike ning oodata, kuni piima jooksmine lakkab. Pärast seda panna vette, et tekiksid juured. Kui pistikule on kasvanud viiesentimeetrine juurestik, istutage see seitsmesentimeetrisse plastikpotti.
Alternatiivina võib suvel (nt juulis) pistik panna juurduma otse puhtasse liiva või liiva-turbasegusse.

Kahjurid ja haigused

Kasvuhoone karilane ja kedriklest. 

Eriti armastavad jõulutähe mahlakaid lehti kasvuhoone karilased. Need väheldased valged putukad tegutsevad enamasti tasahilju lehtede alaküljel ega tõuse lendu enne, kui neid häirida. Pahatihti ei märka neid putukaid enne, kui nad on juba ka teistele toataimedele levinud. Siis on kahjurist aga juba keeruline vabaneda. Jõulutähte kastes sasige aeg-ajalt ta lehti. Kui märkate lendu tõusvaid valgeid “liblikaid”, tuleb taime hoolega uurida. Korjake ära kõik kahjurite, nende vastsete ja munadega lehed ning pritsige taime hoolikalt ja korduvalt kõige mürgisema kättesaadava putukamürgiga. Teil võib õnnestuda karilastest vabaneda. Siiski peab arvestama, et karilane on vintske vastane. Ta võib olla paljude mürkide suhtes resistentne ja halvimal juhul võib tõrjetöö lõppeda jõulutähe surma ning sellega, et karilased kolivad üle teie teistele toalilledele.

Kedriklest rikub taime välimust sinna (eelkõige lehe alumisele poolele) peent võrku punudes. Tuvastamisel on abiks luup, millega võib näha tillukesi kaheksajalgseid pahalasi. Kedriklesta tõrjeks: taimelehtede alumise pinna korduv pritsimine NeemAzal-T/S-ga (40-50ml/10l), Nekoga, küüslauguleotisega (toimivad vaid kahjustuse algfaasis). Küüslauguleotisele lisada paremaks kleepumiseks pastat RS või majapidamisseepi (20-30g/10l). Kedriklesta suure arvukuse korral pritsi taimi Mavrik 2F-ga, Kestac 50-ga või Fastac 50-ga (väikesel pinnal kasuta Raid House Gardeni ja Schultz Insect Spray valmislahust).   

            Muu

• Soovitav ei ole hoida arvutite, televiisorite jm elektroonika läheduses, vastasel korral hakkab lehti langetama.
• Jõulutähe piimmahla mürgisuse kohta on erinevad seisukohad. Lateksi suhtes allergilistel inimestel võib see põhjustada allergilisi reaktsioone ja niisugused inimesed ei tohiks jõulutähte kasvatada. Taim võib nahka või kõhtu kergelt ärritada, taimelehtede söömine suures koguses võib põhjustada nohu või oksendamist. Kui taimemahl satub silma, võib see muuta inimese ajutiselt pimedaks.